Tänases koalitsioonikõneluste etapis ma ikka mõtlen, et poliitiku arusaamine elust ei ole alati sarnane reaalse maailmaga. Ma jälestan ümber nurga küsimustele vastamist ja poliitilist demagoogiat. Valmistusin valimisteks üpris põhjalikult ja lugesin erakondade põhikirju ning pettusin nende kvaliteedis. Austust ei saa tekkida, kui sõnum pole selge. Seepärast oli kasvõi selge arusaamise tõttu antud teksti mõnus lugeda ja kiskus kirjutatuga nõustuma. Aga kuna mu esimene kõrgkoolis kirjutatud semestritöö oli kriitilisest mõtlemisest, siis proovin jääda selge mõtlemise juurde ja paari punkti puhul ka sügavamale endasse vaadata enne kui alla kirjutan.
Ning kohe kõige raskema juurde.
Vaba jagamine mitteärilistel eesmärkidel. Kuna eesmärk on üllas, siis kutsub nagu nõustuma, aga kahtluseuss on hinges. Ühelt poolt, olles ise mitmete ansamblite liige ja olles väljastanud mitmeid albumeid, tunnen, et võiksin saada kasu kogu loomingu kasutuse ja leviku pealt. Samas tunnistan, et see kasu oleks väike. Ehk olekski artistina rohkem kasu, kui jagamine oleks vaba ja jääks kontsertide pealt teenima. Tunnen ka ise, et oleme üha enam edasi liikumas füüsilisel kujul muusika ostmisest. Miks mitte siis teha see täiesti vabaks ning loota läbi selle suuremat levikut. Raadiost saab ikka ju raha edasi. Aga mis siis kui raadiod ka ära kaovad? Keeruline punkt ja ma arvan, et vajab põhjalikku juurdlemist pikema aja vältel. Mõju ja eeskuju oleks muidugi suur ja liiguksime jõustumisel ka avatuma ühiskonna poole. Tuues paralleele, siis Mehhiko müüri ja kinniseid piire ju ei poolda..
20 vs 70
Nii palju sellest, et vaba omandisse liikumine pole alati “halb”. Mitmed filmid ja raamatud on saanud kultusstaatuse peale avalikku kasutusse minemist. Mulle meeldib ka idee, et ma võiksin Eestis kirjutada valmis mingi käsikirja, kus osalevad Dracula ja Frankensteini koletis. Maailm on sajandiga tohutult kiiremaks muutunud. Sisu luuakse palju kiiremini kui seaduste loomise hetkel. Võib juhtuda, et see 20 aastane piirang 70 asemel hoopis kannustaks autoreid suuremale loomele. Jällegi, loomingulise inimesena on natuke vastanduv mõelda, et see ju piiraks mu enda õigusi. Seega ei saa jälle ühesele otsusele jõuda. Peaaegu kognitiivne dissonants, keeruline värk, lükkan otsustamise edasi järgmisele korrale.
Comments
Post a Comment